Üks lugu kadunud viiest minutist

Liigub ringi üks lugu, kus läheb kaduma viis minutit. Selle viie minuti kadumisel võivad olla aga kurvad tagajärjed – kui viit minutit ei leita, sööb kolme peaga lohe ära imearmsa pimeda tüdruku. Tüdruku vend soovib iga hinna eest oma õe elu päästa ning läheb otsima kadunud viit minutit.
Ta liigub ringi, otsib siit ja sealt ning mõtleb, kellel võiks olla viis minutit. Järsku märkab ta linnaväljakul noort ja kaunist tüdrukut ning küsib, kas temal on viis minutit. Tüdruk vastab otsekoheselt, et esimesed vaba viis minutit tekivad tal alles kahe nädala pärast. Enne seda on vaja veel ilusalongis käia, poes šopata ja muud olulist teha. Temal küll viit minutit ei ole.
Nukralt läheb noormees edasi enda peas arutledes, kellel võiks olla need viis minutit, kui märkab üht vanaprouat oma aias toimetamas. Ka tema vastab noormehele küsimusega, miks kõik inimesed arvavad, et vanadel inimestel on aega? Vastupidi, aega on vähe.
Lahkudes vanaproua juurest tühjade kätega jõuab ta viimaks linna servas oleva geeniuse juurde, kes ütleb, et tal on viis minutit. „Muidugi on! Kõigil inimestel, kes teevad oma asju südame ja pühendumusega, on alati viis minutit".
Noor geenius hakkaski meisterdama šokolaadist viit minutit. Kui see oli valmis, tänas noormees geeniust südamliku kingituse eest ning kihutas ummisjalu tagasi linna, et viia lohele kadunud viis minutit.

Tee peal tuli talle aga vastu üks vanem härra, kes viit minutit nähes palus venda: „Kuule hea inimene, aita palun hädast välja, anna mulle kaks minutit. Kui ma neid kahte minutit ei saa, siis hukatakse vanglas minu poeg, kes on tegelikult süütu. Minu käes on dokument, mis tõestab tema süütust”. Noormees arutles, et kui ta kaks minutit ära annab, jääb talle ju veel kolm minutit alles. Ning andiski kaks minutit ära päästmaks noore mehe elu.
Peagi vuhises temast mööda mustal ratsul mees, kes kolme minutit silmates palus kahte minutit. „Kui ma saan need kaks minuti, jõuan ma laevale. Kui ma aga ei jõua, siis purjetab see otse lahingusse ja nii algab suur sõda”. Noormees mõistis, et sõda on viimane asi, mida see maailm vajab, ning andis need kaks minutit ära.
Edasi kiirustades möödus ta koolimajast, aken oli lahti ning õpetaja hõikas, et ole hea anna mulle see üks minut. „Selle ühe minutiga saavad mu õpilased lõpuks aru, et maailm, kus me elame - selle eest tuleb hoolt kanda. Muidu hävitame selle...”. Noormees mõtles, et see on küll oluline teadmine, mida kõik peaksid endas kandma ning andis ka viimase minuti ära.
Kadunud olid ka need viis šokolaadist minutit, millega oli võimalik väga palju siin elus muuta. Mis sa arvad, kas lohe sõi tüdruku ära või....Sellest mõni teine kord.

Mida teeme aga meie oma viie minutiga? Kui kergesti oleme valmis pühendama oma elust viis minutit, et kedagi kuulata või aidata. Ja sageli määravad need viis minutit kellegi edasise saatuse. Pidevalt mõeldes, milline oli meie elu eile või on homme, aasta või kahe pärast, unustame ära tänases hetkes elamise ja kõige selle märkamise, mis siin elus imelist on.

Pühade valgusel ja uueks aastaks plaane tehes, soovin aega...aega olla iseenda, oma lähedaste ning kõige selle imelisega, mis meie ümber on.