On vaateid

Istun autos teel Vihulast Tallinna poole. Just on lõppenud kolmepäevane jutuvestmislaager imelises Kingu talus. Muide, sellises lakas, kus värvilised kaltsuvaibad maas ning värske pehme hein külje all, pole mina veel maganud. Mööda käänulist asfaltteed sõites ning kaaslastega elust-olust vesteldes märkan järsku endast vasemal teeservas 6 sookurge oma uhkuses askeldamas. Aga nad ei ole sugugi üksi: kaks rebast tiirutavad kavalalt nende vahetus läheduses. Peatame auto kinni, et sellele imelisele vaatepildile hetkeks tunnistajaks olla. Sookured on tõeliselt uhked linnud: neis lihtsalt on teatud grandioossust, mille eriliseks tunnistuseks on uhke saba – justkui meie enda päris paabulind. Olles üks meie suuremaid lindusid on ta viimastel aastatel hakanud üha enam end näitama ja inimeste vaatevälja tulema. Mäletan, et märtsikuus Pärnust Tallinna poole sõites nägin esmakordselt sookurgesid nii lähedalt – siis oli tõenäoliselt paaritusmäng käsil. Oma elupaigana eelistab ta rabasid, soiseid raiesmikke, järveäärseid. Toidu otsingul võivad sattuda ka põldudele. Just seda nad tõenäoliselt ka sel päeval tegid. Aga kahe rebase seltsis. Meie imetlevad silmad ja klõbisevad fotoaparaadid ilmselgelt häirisid neid, vaikselt hakkasid linnud õhku tõusma. Rebased ei olnud valmis oma vaateväljas olevast loobuma ja jäid veel pikalt lindudele järele vaatama. Vaade, mis lihtsalt oli ses hetkes nii täiuslik.

Istusime tagasi autodesse ning jätkasime teed. Jagasime oma muljeid nähtust. Olime vaevu paar kilomeetrit sõitnud kui järsku karjatasin „Karu”. Mulle tundus väga selgelt, et nägin vanast taluõuest mõmmikut väljumas. Keegi loomulikult ei uskunud mind, aga otsustamise auto kinni peatada. Suurest uudishimust tulime autost välja ja vaatasime ringi, kas märkame mõmmiku jälgesid kui äkki hõikas mu kaaslane ,,On jah karu”. Nii mõnigi meist olles esmakordselt vereta karujahil otsustas mõmmikut jälitama asuda: tema liikumistrajektoori võis näha vaid mahamuljunud heina järgi. Karu on ju suur loom, tema kohta on vanarahvas palju nimesid mõelnud nagu laikäpp, metsasõnn või vanaläll. Muide, emakaru poegib jaanuaris ja siis on tema pojad nii väikesed, et mahuksid meie peopesale ära. Kui kohtumist mõmmikuga hiljem tuttavatele rääkisin, imestasin nad ikka südamest, et me karule järgi jooksime. Tegemist tundus olevat pigem pojaga, ju oli ka ema läheduses. Just siis, kui karul on väikesed pojad või ta on haavatud, võib ta inimesele ohtlik olla. Üldiselt jookseb ta nagu tuulispask inimese eest ära. Aga oli vähemalt lugu, mida inimestele pajatada – viis muinasjutuvestjat jälitavad Vihula metsas karu... Meie esmakordne kohtumine karuga, siinsamas Eestimaal. Küll märkad ikka palju, kui silmad lahti teed.