Mõtisklus kolmest vaalast

Viimased viis aastat olen tegelenud õppimise ja õpetamisega nii formaal-kui mitteformaalse hariduse valdkonnas. Järgnev lühike kirjatükk on vabas vormis mõtisklus, kohati isegi kriitiline dialoog iseendaga hariduses omavahel niivõrd läbipõimunud kolmest vaalast - õppimisest, õpetamisest ja õpetajast - suunatuna kõigile neile, kes ise õpivad ja õpetavad. See liigub erinevate õppimisvormide ning nende mõjude vaatlemiselt minu isikliku sügavama kogemuseni õppijate juhendamisel ja suunamisel.

* Soovin, et õppimine aitaks leida, säilitada ja arendada isikupära. Seega peaks õppimine olema loominguline erinevaid õppimivorme ja- viise sisaldav. Õpime koolis, huviringis, noortekeskuses „hängides”, koolitusel, kodus jne. Tajudes vaimset rikkust ja teadmist, mida iga kogemus kasvatab, tundub kohatu mõelda sellele, et tööelus peame oma teadmisi kõikvõimalike tunnistuste ja koolitõenditega tõestama. See ei ole vabastav ega innustav. Äkki usaldaks õppijaid rohkem või õpetajana näitaks, et õppimisvõimalusi on erinevaid. Et õppijal kujuneks positiivne suhe iseendasse ja teda ümbritsevasse keskkonda. Õppimine on loomulik osa elust, mitte pidev drillimine eksamiteks ja ponnistamine tunnistuste järele. Õppimist ei tohiks ajendada hirm maha jääda, olla ühiskonnast väljaarvatud „luuser”. Olen mõelnud, et sõnal õppimine peaks olema sünonüüm, mille tähendus ei hõlmaks neid paljusid negatiivseid mälestusi ja kogemusi, mis meil sageli õppimisega seostuvad. Tegelikult on ju õppimine lahe!

* Istun õpilastega ühes ringis, seletan midagi endal silmad peas välkumas (teema on ju nii põnev). Seejärel vaatan paremale ja vasemale ning mind läbistav külmavärin paneb endalt küsima: kas nad üldse saavad midagi aru? Kas nad ikka jälgivad mind? Kas nad õpivad midagi? Kas õppimine on siis alati aktiivne: kirjutan hea kirjandi, vastan alati hindele suurepärane, teen kõik kodused ülesanded ära, võtan aktiivselt osa ülesande sooritustest jne. Igaüks osaleb õppimisprotsessis omal moel. Teisisõnu, sa saad ja annad midagi, eneselegi märkamatult. Isegi siis kui sinu panus ei ole märkimisväärne (loe aktiivne), sa osaled või panustad mingil moel. Meie sees miskit alati keeb - tunded, mõtted, vaated, arvamused on pidevalt muutumises isegi siis, kui sa väliselt osutad õppimisele vastupanu. Sinu mõte töötab alati. Ja iial ei või teada, millal näiliselt passiivne muutub aktiivseks.

* Õpetamisel külvad iga kord mingi seemne. Oled kui tuul, kes kannab endaga kaasas idanemist ihkavaid seemneid. Tuule vaibudes langevad ühed seemned veidi kivistunud pinnale, teised „hulbivad” vetelainetes ja üksnes kolmandad või neljandad maanduvad sellisel viljakal pinnasel, et kasvada elujõuliseks ja tugevaks taimeks või puuks. Nii on ka õpetamisel: mõnikord ei jõua sinu mõte kohale. Võib olla just seetõttu, et pind ei ole viljakas või õppija ei ole veel valmis õpetatavat vastu võtma. Ja teinekord imestad, millisest sõnast on keegi kinni haaranud ja paberile imelise meistriteose kirjutanud.

* Istun oma hea kolleegiga kaminatule paistel. Taamal kõrguvad imelised Tatra mäed, udulooriga kaetud. Vestluse kulgedes jäävad mind kummitama tema sõnad: iga koolitus peab olema ärritus! Kas iga õpetaja on siis ärritaja, mõtlen endamisi. Ideaalis ta peakski olema ärritaja, aga me ei peaks ärritusest mõtlema kui mesilase valusast nõelamisest, vaid kui hellast patsutusest õlale. Ärritaja paneb sind mõtlema, tekitab soovi kahelda. Õppimine tähendab kahtlemist ka selles, mida õpetaja räägib. Oluline on, et õppija ise liiguks oma sügavama teadmise juurde.

* Väljas on veidi jahedavõitu; maad on katnud imeõhuke lumekiht. Sammun oma kaaslasega mööda kitsast metsarada, kõrv kikkis. „Ära mine õppima, vaid mine õpetaja juurde. Leia inimene või inimesed, kellelt on sul midagi õppida.”. Need sõnad on sööbinud mu mällu ning sundinud mind endalt küsima, kuidas ära tunda õpetajat ja leida oma ärritaja. Ehk ei oska me tähelegi panna, et meie tegelik õpeta ei istu laua taga ega mõtle välja uut lahendamisvajavat ülesannet. Võib-olla on ta hoopis lähemal. Keegi, kelle sõna ja tegu inspireerivad sind otsima oma teed, elama oma elu.

Viimaks taandub palju küsimusele: miks ma õpetan? Mis on see sisemine jõud, mis paneb sind erinevate õppijatega silmitsi seisma? Midagi ette valmistama, küsima, läbi viima, tagasisidestama, hindama. On see kohustus, vajadus, soov, tahe. Õpetajana peame seda endalt pidevalt küsima, sügavalt enda sisse vaatama. Kõik erakordsed asjad maailmas sünnivad tänu kirele...olgu see siis spordis, muusikas või kunstis. Aga miks mitte siis ka kirglikult õpetades...

Piret

* Mõtisklus ilmub märtsikuus mitteformaalset õppimist tutvustavas portaalis Euroopa Noored Eesti büroo initsiatiivil.

Tegutsedes targalt

Head sõbrad ja mõttekaaslased!

Iga päev - nii sõnades kui tegudes - loome kellegile ruumi! Iga sõna ja mõte loob maailma...Ruumiloojad pole kuhugi kadunud, vaid tegutseb tasapisi jätkuvalt sooviga aidata inimestel korda saata märkimisväärseid asju oma elus. Püüdleme selle poole, et iga hetk oleks meie endi ja ka meid ümbritsevate inimeste jaoks eriline. Nii püüame tihedamalt kui seni oma mõtteid antud blogile kirja panna. Jätkame koolitajatena, et luua ruumi enesearenguks, mõtisklemiseks, unistamiseks ja kirglikuks tegutsemiseks. Ja kõige selle kõrval ei unusta ise õppimast ja pidevalt uusi väljakutseid otsimast.

Erilisi hetki igasse päeva soovides,
Kairi ja Piret

Ruumiloojad - tegutsedes tarkuse ja kirega