Mehukate mõtetega rännak

Loodus on täis imesid: veidi sombuse ilma, vibutava vihma ja mõnusate plusskraadide taustal tundub täna üllatavana, et nädal aega tagasi sumpasime paarikümne sentimeetrises lumes Alam-Pedja metsaradadel. Märtsikuu viimasel nädalavahetusel kogunes 11 rändajat Palupõhja looduskooli. Sealne soe tuba pakkus esimestele saabujatele mõnusat ja hubast olemist. Igaüks tuli oma rada pidi ja Eestimaa erinevatest paikadest, oli vanu häid tuttavaid, kes ka varem siinkandis olnud ning sekka neid, kes Alam-Pedja võlusid alles avastama asusid. Laupäevane päikesesillerdus andis kogu päeva kestvaks matkaks toonust juurde. Sõbralikult jagasime ära meie ühiseks heaoluks vajaliku varustuse ning asusimegi teele: esmalt mööda tuttavat sõiduteed, et siis peagi sügavamale metsarajale asuda. Teekond oli täis väikeseid üllatusi: kuskil oli metssiga sõbralikult tuhninud, teisal metskitsed kiirelt jooksnud, sekka mõned jänkupoisid. Üldine vaikus võimaldas aga igaühel oma tempos kulgeda, kes soovis, sai ka erinevaid lugusid loodusest kuulda. Endisaegse Selliotsa talu maadel valmistasime sooja teed ning seljankat. Retke üheks oodatumaks osaks oli kindlasti banaanide küpsetamine otse lõkketulel. Seejärel siirdusime matkarajale, kus krõbiseva lume taustal liikusime mööda laudteed otse üle rabaväljade. Suurtüki vahitornis mõnulemine võimaldas aga kaugele kiigata ning neid väljasid oma meeltega igaveseks mälestuseks talletada. Tee tagasi Palupõhja oli igaühe oma teekond; kes rääkis naabrimehega juttu, kes kulges üksipäini. Sest väsimus oli vaikselt juba kontidesse pugenud ning 8-tunnine viibimine värske õhu käes võib ju esmasel kogemusel ikka jalad veidi tudisema võtta. Igatahes pakkus õhtune saun mõnusat kosutust ning seltskondlikud mängud võimalust argipäevast ikka väga kaugele rännata.

Hommikul oli uni see, kes kontidesse pugenud. Kolm tublit rändajat võtsid veel varahommikul ette hommikuse retke rappa. Hommikune värske kohv ja hommikujutud on need, millest siinne kirjutaja vaikib. Pikk hommikusöök ning üheskoos laua ümber olemine võimaldas igaühel vaadata möödunud retkele tagasi ning rääkida sellest, mida nad rännakul olles märkasid ja tähele panid. Igaüks rääkis oma lugu: oli neid, kes said kulgeda rahulikult ilma ühegi mõtteta, neid, kes omavahelistest jutuajamistest said mehukaid mõtteid. Nii mõnigi üllatus, et sai lõpuks olla tema ise. Rahulikud peatushetked ja lood loodusest võimaldasid ümbritsevast rohkem teada saada. Kulgemise kogemus pani aga mõtted liikuma suunas, kuidas seda meie igapäevaelus aina rohkem oleks. Ja sekka ikka ka neid, kes oleks soovinud veel ja veel rahulikumas tempos kulgeda...

Loodusesse tulebki tulla avatud meeltega, siis märkad ja tunnetad seda ilmaelu lihtsalt enam. Ja loomulikult oli kogu rännakul erinevaid kohtumisi. Üks osaleja kirjutab oma kogemusest nii: „Retk loodusesse tuletas meelde, et inimene pole siinilmas see kõikvõimsam. Me võime küll püüda mõnikord muuta loodust endale meelepäraseks, kuid olles ise osake loodusest, peame hoopis ise ennast muutma. Loodus annab hingerahu, toitu ja kõike muud eluks vajalikku – me ei oska seda aga kasutada. Retke jooksul sain kuulda nii mõndagi uut looduse kohta”.

Selle retke tegid võimalikuks eelkõige toredad inimesed: õhkkond oli lihtsalt vapustav. Vahest on uskumatu, et seltskond inimesi, kes varem pole koos käinud, leiavad hetkega ühise keele. Loomulikult on selles kohas head energiat, mille olemasolule tuleb lihtsalt siiralt tänulik olla. Ja muidugi ilmataat, kes meid imelise ilma ja tõelise lumega kui kevade parimate kingitustega üle külvas.

Järgmiste kohtumisteni!

* Siit leiad ka retke parimad palad Asteri kaamerasilma läbi

http://nagi.ee/photos/britarleen/sets/83711/

** Blogitoto: Eine lumel, Aster Tooma

*** Muide, kes veel toredaid kohti kulgemiseks otsib, siis julgen soovitada ka Marimetsa looduskaitseala