Soovin, et inimesed naerataksid...

Suvi on rändamise aeg: rännatakse üksi või paaris, suurema või väiksema seltskonnaga kodustel teedel või kaugel mere taga. Rändamise võlu lisaks erinevate kohtade külastamisele, on kindlasti uued kohtumised või vanade heade tuttavatega taaskordne silmitsiseismine. Mõned päevad tagasi kohtusin oma ammuse leedulasest sõbraga Vilniuses. Sealsed imearmsad kohvikud ja sõbralikud teenindajad toetasid mehukate vestluste toimumist. Temaga kohtumist olin oodanud aga põhjusega: enam kui pool aastat tagasi loobus ta oma karjäärist ühes telekommunikatsiooniäris ning on tänaseks sukeldunud restoraniärisse. Nimelt leidis ta, et parim viis kommunikatsiooni mõistmiseks on ikka vahetus kontaktis inimestega: täna töötab ta ühes leedu restoranis klienditeenindajana. Kui ta vabale ametikohale kandideerimiseks elulookirjelduse saatis, küsiti esimesena vestlusel muidugi seda, miks ta on otsustanud teenindajaks asuda. Kuigi esialgu võeti tema asemel tööle "kogenum" inimene, kutsuti ta nädala pärast aga restorani tööle. Ta naudib inimestega vahetut suhtlemist ja külastajale hea keskkonna loomist. Mündil on veel teinegi pool: tal on unistus avada ühel päeval oma restoran. Koht on isegi välja valitud. Uurides, miks ta tegelikult restorani tahab pidada, vastab ta siiralt: ma soovin, et inimesed naerataksid.

Unistustel on meie elus väga tähtis koht. Iseküsimus on, kuivõrd me ise oma elus julgeme suurelt unistada. Ent ilma suurelt mõtlemata, ei juhtu ka imelisi asju. Unistuste jagamine on sama oluline kui selle omamine: tundub, et unistustest kõnelemine inspireerib ka teisi unistama. Meenub ühe kreeka tuttava jutustus, kelle vanaisa soovitas lapselapsel alati unistusi teistega jagada - läbi selle innustad sa teisi tegema seda sama. Minu hea sõber Leedus: kui see on Sinu sisemine soov, siis tee naeratuse loomisest tähtsaim asi oma elus. See, kes otsib, see leiab; kes koputab, sellele ka avatakse. Ühel päeval istun rõõmuga Sinu restoranis ja naudin head seltskonda, võrratut toitu ning siirast olekut. Mis sest, et restorani kohalejõudmiseks pean ette võtma pikema rännutee...

Nelson Mandela on mõtisklenud nii:
Our deepest fear is not that we are inadequate. Our deepest fear is that we are powerful beyond measure. It is our light, not our darkness that most frightens us. We ask ourselves, who am I to be brilliant, gorgeous, talented and fabulous? Actually, who are you not to be? ...as we let our own light shine, we consciously give other people permission to do the same. As we are liberated from our own fear, your presence automatically liberates others.