Soovid vabatahtlikult õppida... aga palun!

„Eriti positiivne tunne on, kui sa ei ole sunnitud midagi tegema ja sind ei ole pandud teatavatesse raamidesse, vabadus on mind tõsiselt innustanud õppima“.

Nähes, et õppimisprotsessi vaba ja piirideta olemine sööbis õppijale meelde harukordselt innustava ja edasiviivana, tõusetub siin küsimus: kuidas õpetajana luua noorele vaba keskkonda õppimiseks ja õpetamiseks? Kas sellise õhkkonna loomine on iseloomulik vaid teatud situatsioonides ja keskkondades, kus õppimine on oma iseloomult vabatahtlik?

Just vabatahtliku iseloomuga seostakse viimasel ajal suurt kõneainet pälvinud mitteformaalset õppimist. Teisisõnu, noor ise valib oma sisemistest vajadustest ja otsusest lähtuvalt endale sobivaima arendava sisuga tegevuse. Ettevalmistus kooliteatrite festivaliks, noortevahetuse teostamine, kodukohas keskkonnaprojekti juhtimine on vaid mõned näited mitteformaalse õppimise pärusmaast. Nimetatud tegevuste keerises jääb aga tihti tahaplaanile kõnekas asjaolu, et läbi erinevate tegevuste arendatakse eluks vajalikke oskusi, hoiakuid ja väärtusi nagu algatusvõime, iseseisvus, eneserefleksioon, suhtlemine, konfliktide lahendamine. Siinkohal ongi õpetajatel, noortejuhtidel ja -koolitajatel ning noorsootöötajatel oluline roll luua võimalused noortele oma seniste kogemuste tunnustamiseks. Enam ei saa öelda, et ainult täiskasvanut iseloomustab rikkalik eelnev kogemustepagas. Tänaste mitmekesiste võimaluste juures muutuvad ka noore senised kogemused kõnekalt väärtuslikuks, samuti aitab teistega jagamine ennast paremini tunnetada eneseteostuse poole püüdleva noore inimesena. Eelnevate kogemuste analüüsi läbi kujunevad omakorda uued teadmised, hoiakud ja arusaamad. Oluline on austus erinevate kogemuste suhtes: üks pole halvem kui teine, vaid lihtsalt erinev. Sageli kasutatakse mitteformaalse õppimise koolitustel selliseid meetodeid, mis aitavad osalejatel eelnevaid kogemusi paremini mõista. Lisaks on noorele väärtuslikuks tunnustuseks ka õpetajalt või noorsootöötajatelt saadud siiras tagasiside tema arengu kohta.

Mitteformaalse õppimise võidukäik sümboliseerib muutusi õpetaja rolli käsitluses. Õpetaja pole enam ammu üksnes klassiruumis tahvli ees seisev kaardikepiga keskealine proua. Õpetaja peitub meis kõigis, kes me noortega igapäevaselt kokku puutume – noortekeskustes mõnda projekti eest vedades saab keegi inspiratsiooni midagi ise algatada või huvijuhina maailma lahedamat muusikali lavastades avastab keegi endas näitlejaande. Püüdkem endas näha elu erinevates situatsioonides üheaegselt nii õppijat kui õpetajat.

On oluline mõista, et formaalne ja mitteformaalne ei ole teineteist välistavad nähtused, vaid pigem täiendavad. Kui meie ühine soov on näha Eestit haritud riigina, siis igasugune kauplemine, „milline on parem õppimine”, „formaalne versus mitteformaalne”, on tegelikult teisejärguline ja kohati isegi mõttetu. Räägime ikka õppimisest kõige laiemalt kui õnnelikuks inimeseks olemise võimalusest. Viis, kuivõrd avatud ollakse mitteformaalse ja formaalse õppimise teineteist täiendava rolli suhtes, näitab kõige laiemalt meie ühiskonna ja eelkõige haridusmaastiku avatust ja demokraatlikkust. Kui noortele antakse võimalus vabalt omavahel arutleda, avaldada arvamust, leida uusi ideid, siis on tõenäoline, et oleme teel uuendusmeelsesse ja teadmistepõhisesse ühiskonda. Kui õppimine – nii formaalsel kui mitteformaalsel viisil – on vaid üksikute huvigruppide privileeg, mis majandusliku ebavõrdsuse kasvuga muutub üha tõenäolisemaks, kujuneb riigist vaid staatiline ja mahajäänud ääremaa.

Tulles tagasi kirjatüki alguses toodud näite juurde on nii mõnelgi tekkinud küsimus, kust pärineb näide vabadusest ja õppimisest. Tõsi on, iga päev ise mitteformaalse hariduse põldu kündes võiks ju eeldada, et tegemist on ühe noore siira avaldusega mõne koolituse lõppedes. Veidi üllatavam võib olla tõsiasi, et eelpool toodud näide pärineb just formaalharidusest, sügisesest õpetamiskogemusest noortele tudengitele ülikoolis. Tegelikult ei ole vahet, kas keskkond õpetamiseks on formaalne või mitteformaalne. Suurim väljakutse on igas õpetamissituatsioonis luua selline keskkond, kus osalejal tekib sisemine tahe ja motivatsioon ise õppida, endale eesmärke seada ja nende suunas tegutseda. Unikaalseid lahendusi, kuidas seda teha, tegelikult pole – see on julge katsetamise ja õpetamise vili.

Piret

* Mõtisklus ilmub aprillikuises Noorsootöö lehes AKEN, aken.enl.ee