Liidriks olemine on elu loomine

Iga päev ärgates ja peeglisse vaadates võiks endalt küsida: mida ma kingin iseendale ja teistele? Ja kõige laiemalt on see seotud küsimusega: mida ma soovin elus luua? Iseendale – kui me ei hoolitseks iseenda eest, siis ei saa me rõõmu valmistada teistele. Kui poleks teisi, ei tunneks me aga iseennast. Meie nõrkused ja tugevused avanevad läbi teiste inimeste. Loomine on seotud uute võimaluste märkamisega. Millegi sellise loomisega, mida veel ei ole.

Iseennast õpime tundma kogu elu ning võibolla polegi iseennast võimalik lõpuni tunda: iga päev oleme me koolipingis, ja me ei tohi seda ära unustada. Iga päev pakub uusi õppetunde. Õpid kodus, tööl, trollis, kohvikus, metsas jalutades, rannal luiki toites... Õppimine tähendab kuuletumist, iseendaga olekut, teistega olekut. See tähendab kuulamist, mis tegelikult toimub meie sees ja meie ümber. Kuulamiseks on antud kaks kõrva, rääkimiseks vaid üks suu. Aga aega kuulamiseks ei taha me eriti endale kinkida. Oleme rattas ringijooksvad oravad: paljud räägivad väljahüppamisest, vaid vähesed tegutsevad oma sõnade kohaselt.

Kes on liider?

Siinkohal ma lihtsalt räägin nii, nagu ma ilmaasjadest aru olen saanud, igaüks tunneb siin ära loodetavasti iseenda.

Ma ei räägi neist meestest või naistest, kes juhivad riike ja ettevõtteid, vaid pigem neist, kes juhivad iseennast,

...nad võtavad sõna seal, kus kõik teised vaikivad, kuna sõna võtmine seab ohtu nende positsiooni,

...nad ei püri iga hinna eest võimu juurde, vaid võtavad vastutuse seal kus vajalik: võim tuleb nende juurde, kes teeb seda, mis on sisimas õige,

...nad mõtlevad ja teevad otsuseid, mis on hea elu seisukohast pikas perspektiivis kasulikud.

Ma ei räägi neist, kes on ammu juba moraalselt pankrotis, vaid nendest, kes on emotsionaalselt ausad.

Räägin inimestest, kes loovad midagi mittemillestki: need, kes märkavad vajadust ja küsivad endalt, milline on minu roll sellelele vajadusele reageerimisel

ning suunavad oma energia, teadmised ja kogemused nende eest hoolitsemisele, kes ise sellega mingil põhjusel hakkama ei saa.

Ma mõtlen neid inimesi, kes arendavad elu seal, kus paljude jaoks tundub see mõttetu ning vaevarikkana; nendest, kes ehitavad seltsimaju ning avavad vabaajakeskusi maal,

...inimestest, kes on leidnud oma kire, tegutsevad sellele tuginedes, otsivad pidevalt iseennast ja ei karda sel teel kukkuda ning silmitsi seista oma nõrkustega,

...ma mõtlen neid, kes on valmis päevapealt loobuma tööst, mis viib neid muidu moraalselt pankrotti,

kes pidevalt küsivad, ega jää ootama teiste poolt konstrueeritud vastuseid.

Ma räägin neist, kes ei kõnni tuntud rada pidi, vaid on ise teerajajateks,

...inimestest, kes tunnistavad oma vigu, ega osta teist kappi oma luukerede varjamiseks.

Inimestest, kes astuvad oravarattast ning pidevast kiirustamisest välja.

Nad lihtsalt ei räägi, vaid tegutsevad.

Loodan, et leidsid siin killukese iseennast. Aga võib olla sügavalt iseendasse vaadates, me olemegi kõik liidrid. Meil on kõik eeldused teha suuri asju ning sattuda ajalooürikutesse. Saada elavaks legendiks...

Nüüd kus me oleme äratanud meis kõigis peituva liidri, algab järgmine oluline samm – oma kangelaslikkust elama hakata. Läbi selle elu luua iseendale ja teistele. Iga päev.

Piret

Need mõtted on minuga olnud enam kui aasta. Inspireerituna kohtumisest 27. juuli pärastlõunal Noored Kooli programmis osalejatega, otsustasin neid mõtteid teistega jagada. Töötoas "Õpetaja kui liider" arutlesime koos osalejatega, mida tähendab õpetajana olla liider ning mida nad soovivad koolis luua. Loomiseks soovin julgust, katsetamist ning pühendumist.

On vaateid

Istun autos teel Vihulast Tallinna poole. Just on lõppenud kolmepäevane jutuvestmislaager imelises Kingu talus. Muide, sellises lakas, kus värvilised kaltsuvaibad maas ning värske pehme hein külje all, pole mina veel maganud. Mööda käänulist asfaltteed sõites ning kaaslastega elust-olust vesteldes märkan järsku endast vasemal teeservas 6 sookurge oma uhkuses askeldamas. Aga nad ei ole sugugi üksi: kaks rebast tiirutavad kavalalt nende vahetus läheduses. Peatame auto kinni, et sellele imelisele vaatepildile hetkeks tunnistajaks olla. Sookured on tõeliselt uhked linnud: neis lihtsalt on teatud grandioossust, mille eriliseks tunnistuseks on uhke saba – justkui meie enda päris paabulind. Olles üks meie suuremaid lindusid on ta viimastel aastatel hakanud üha enam end näitama ja inimeste vaatevälja tulema. Mäletan, et märtsikuus Pärnust Tallinna poole sõites nägin esmakordselt sookurgesid nii lähedalt – siis oli tõenäoliselt paaritusmäng käsil. Oma elupaigana eelistab ta rabasid, soiseid raiesmikke, järveäärseid. Toidu otsingul võivad sattuda ka põldudele. Just seda nad tõenäoliselt ka sel päeval tegid. Aga kahe rebase seltsis. Meie imetlevad silmad ja klõbisevad fotoaparaadid ilmselgelt häirisid neid, vaikselt hakkasid linnud õhku tõusma. Rebased ei olnud valmis oma vaateväljas olevast loobuma ja jäid veel pikalt lindudele järele vaatama. Vaade, mis lihtsalt oli ses hetkes nii täiuslik.

Istusime tagasi autodesse ning jätkasime teed. Jagasime oma muljeid nähtust. Olime vaevu paar kilomeetrit sõitnud kui järsku karjatasin „Karu”. Mulle tundus väga selgelt, et nägin vanast taluõuest mõmmikut väljumas. Keegi loomulikult ei uskunud mind, aga otsustamise auto kinni peatada. Suurest uudishimust tulime autost välja ja vaatasime ringi, kas märkame mõmmiku jälgesid kui äkki hõikas mu kaaslane ,,On jah karu”. Nii mõnigi meist olles esmakordselt vereta karujahil otsustas mõmmikut jälitama asuda: tema liikumistrajektoori võis näha vaid mahamuljunud heina järgi. Karu on ju suur loom, tema kohta on vanarahvas palju nimesid mõelnud nagu laikäpp, metsasõnn või vanaläll. Muide, emakaru poegib jaanuaris ja siis on tema pojad nii väikesed, et mahuksid meie peopesale ära. Kui kohtumist mõmmikuga hiljem tuttavatele rääkisin, imestasin nad ikka südamest, et me karule järgi jooksime. Tegemist tundus olevat pigem pojaga, ju oli ka ema läheduses. Just siis, kui karul on väikesed pojad või ta on haavatud, võib ta inimesele ohtlik olla. Üldiselt jookseb ta nagu tuulispask inimese eest ära. Aga oli vähemalt lugu, mida inimestele pajatada – viis muinasjutuvestjat jälitavad Vihula metsas karu... Meie esmakordne kohtumine karuga, siinsamas Eestimaal. Küll märkad ikka palju, kui silmad lahti teed.